Want to read some of the book for free? Be my guest!

“Maa?”
“Jah.”
“Tõsiselt?”
“Ma ju ütlesin.”
“Ei, nii lolli nimega planeeti ei saa olemas olla.”

Nad sõitsid veel umbes kakssada miljonit kilomeetrit, enne kui Merf veidi haavunult küsis:
“Miks lolli?”
“Ei, ega ma siis paha pärast. Lihtsalt kõlab naeruväärselt,” vastas Zergio ja vaatas talle otsa kõigi oma kolme, varre otsas rippuva silmaga.

“Jah,” nõustus ka Merf endamisi. Ega selline lühike ja tobe nimi teda ennastki veennud. Enne kui ta ülikoolist vaktsineerimata vesiahvidega äritsemise eest välja visati ehk siis ülikooli kolmandal päeval oli ta kuulnud loengut, mis rääkis umbes sellest, et kui planeedi nimes on alla kaheteistkümne tähe, on tegemist mingi armetu aguliplaneediga, millest hea perekonna võsud end eemale hoiavad. Nii õpetati Gyagg Septimus Omega Mu planeedil ja selline oli uskumus ka lähemates, vähemalt sama pikkade nimedega tähesüsteemides. Ehk seepärast armastatigi seal kandis lastele lühikesi nimesid panna. Kui lapsed koduplaneedi nime välja öelda ei oska, saagu nad vähemalt enda omaga hakkama. Igal juhul oli eelarvamusteks rohkelt põhjust ning Merf vaidles Zergioga pigem põhimõtte pärast kui täiest veendumusest. Tõsi, päris välja vihastada Merf teda ka ei tahtnud. Reis tõotas tulla pikk, võib-olla isegi raske, seepärast kulus seltsiline rohkem kui ära.

“Ma arvan, et siit peaks paremale pöörama,” sõnas Merf erilise
enesekindluseta.
“Noh, paremale, siis paremale,” vastas Zergio ja keeras igas suunas liikuvat kangi kahe käega tugevasti kinni hoides paremale. Nende kosmoselaev oli vana ning selle väsinud metallkere kägises kurjakuulutavalt, kui põtkurid laeva paremale kallutama asusid. Kurv oli järsk, mõlemad reisijad hoidsid kinni, kust said, ja Zergiol õnnestus vaid hädavaevu ühele väiksemale asteroidile otsa sõitmist vältida. Mingit kosmoseprügi, ilmselt vana telesatelliiti, ta oma ebakindla manöövri käigus tõepoolest ka müksas, kuid Zergio püüdis kokkupõrkest tekkinud mürinat peita hästi ajastatud köhatusega. Köhatus jäi vaevalt mõni sekund hiljaks, nii et see pettemanööver oleks peaaegu õnnestunud. Merfi see aga suuremat ei kõigutanud, ta teadis väga hästi, et paar kriimu rohkem või vähem ei tähenda selle laeva üldist tervislikku seisukorda hinnates suurt midagi. Väga võimalik, et see kokkupõrge muljus hoopis mõne varasema mõlgi välja ja tegi laeva sellega ilusamaks.

“Kurat ja põrgu,” ägas Zergio varrukaga üle higise näo tõmmates, “kust paganast sa sellise laeva välja võlusid? Mulle hakkab vägisi tunduma, et see polegi ehk kosmoselaev, vaid mingi
alajuhitav prügikast.”
“Ah et kust mina Pegasuse välja võlusin? Mul on nagu meeles, et keegi Zergio noogutas üliagaralt kaasa müügimehe igale sõnale, mis laeva ilu, kiirust ja sõiduomadusi kiitsid. Minu mäletamist mööda vandusid sa seal oma laserpüssi nimel, mida sul, muide, ei ole, et kui sul oleks lõunasöögist raha üle jäänud, oleksid endale täpselt samasuguse laeva ostnud.”
“Vist läksin siis väheke hoogu jah,” möönis Zergio.

 

“Või et väheke hoogu! Sa tingisid ju hinda kallimaks, püüdes müüjat veenda, et ta annab hea asja liiga soodsalt ära!” ägas
Merf juukseid katkudes.
“Aga värv on ju tegelikult tõepoolest ilus, kui nüüd vaatama hakata … Vähemalt sealt, kus midagi alles on,” püüdis Zergio end kaitsta, kuid Merf katkestas teda.
“Stopp! Oleme kohal.”

Pegasus jäi maapinnast umbes kahe meetri kõrgusel kosmomasinate parkimisplatsi kohal vasakule ja paremale õõtsudes hõljuma, nagu otsides võimalust eriti õrnaks maandumiseks, ja –
ilmselt leides, et see on võimatu – prantsatas siis jalastega järsult vastu maad. Selle Tuntud Universumi mitte just kõige sujuvama maandumise peale hakkasid teiste kosmomasinate signalisatsioonid kaeblikult vilisema, kriiskama ja paukuma, Merfi ja Zergio laev teatas aga siseraadiost maheda naishäälega: “Head reisijad, valmistuge maandumiseks.”
“Aga,” püüdis Zergio suitsu ja auruga täitunud juhtruumis köhimise vahepeal öelda, “aga värv on tal ju tõepoolest kena.”
Merf saatis talle vaid hävitava pilgu, vabastas end turvarihmadest ja läks kahjustusi üle vaatama ning kõike, mida vaja, ka parandama. Esmalt otsis ta välja kosmoselaevade õrna tehnoloogiat silmas pidades kõik vajalikud tööriistad. Kui teibirull ja taskunuga olid leitud, asus ta mööda lekkivaid ja visisevaid torusid ringi vaatama ning neid teibiribadega paikama. Silmanurgast nägi ta, et Zergio püüdis ka aidata – sulges nätsuga ühe auru välja pahviva torujupi ning lõi jalast võetud kingaga puruks oma vilkumisega närvi ajavalt tähelepanu püüdva punase märgutule. Aegamööda jäi aur juhtruumis hõredamaks ning sireenid laeva sees ja parkimisplatsil hakkasid vaibuma. Zergio pani sigari suunurka ja sõnas võidukalt: “Noh, pole paha!”
“Jah, aga samas, ega ta nüüd hea ka ole,” arvas Merf kurvalt laevalogu silmitsedes.

Siis meenus mõlemale, et siinsamas, kohe ukse taga on hingatava õhuga planeedi atmosfäär, ja kui oli midagi, mida Zergio tahtis rohkem kui ioonsiidrit ja Merf rohkem kui süüa, oli see just nimelt värske õhk. Lihtsaid asju, nagu õhk ja vesi, hakkad hindama, kui oled juba mitu kuud peatusteta kosmosereisil olnud, pidevalt ühtsama taas ja taas puhastatud õhku hinganud ning kehavedelikest ümbertöötatud vett tarvitanud. Nagu kõik muu selle laeva juures, paistsid ka elutagamissüsteemid töötavat vaid poole võimsusega, aga pooleldi puhastatud kehavedelikke ei tahtnud tarbida isegi Merfi ja Zergio sugused snobismist küllalt kauged isendid.

Mõlema pilgud kinnitusid ühel ajal ukse avamise kangile ja mõlema käed tõmbasid seda korraga. Mitte ainult seepärast, et nad nii läbematud oleksid – lihtsalt roostes kang ühe eluvormi jõule enamasti ei allunud. Seekord ei piisanud aga kahestki. Nad toetasid ühe käe vastu kosmoselaeva siseseina, võtsid sisse sõdalasepoosi, üks jalg ees, teine toestuseks tagapool, ning kangutasid nagu jaksasid. Siis tagusid nad Zergio soovitusel kangi veidi aega paari käepärase kõvema esemega, juhuks kui kang oli kinni kiilunud, aga seegi ei aidanud. Lõpuks rippusid nad kangi küljes, surudes taldadega vastu seina. Kang liikus millimeetri ja mõne hetke pärast äkki palju rohkem. Toetuspind kadus ja nad kukkusid selg ees kosmoselaeva põrandale. Uks avanes ülevalt, kriiksatas ning prantsatas siis lapiti vastu metallplaatidest laotud parkimisplatsi.
Kui Merf end vaevaliselt püsti ajas ja jälle kuulma hakkas, kostis talle esimesena kõrvu vandumine – Zergio uuris kosmoselaeva külge jäänud ja järele andnud uksehingi ning laiutas siiras imestuses käsi. Nad vaatasid jalastel seisva kosmoselaeva väljapääsu ja maa vahel laiutavat tühimikku ning kaalusid oma šansse. Kuna selg valutas mõlemal juba talutavuse piirini, otsustasid nad niigi vähe ahvatlevast hüppest loobuda.

Kiire pilk ümberringi kinnitas, et kusagil ei ole vaatamas mõnda kaunist daami, ja nii kasutasid nad laevast väljumiseks palju ohutumat, ehkki vähem elegantset viisi: sirutasid esmalt üle ukseava ühe jala, siis teise, jäädes kätega ukselävele rippuma ja jalgadega vehklema, kuni nad lõpuks lahti lasid. Uus pilk ümberringi veenis, et nende ebamehelik laskumine kosmoselaevast oli jäänud hindavatele silmadele märkamata. Või siiski, üks kosmoselaev vaatas neid tõesti veidi iseäraliku pilguga, aga see ei lugenud. Kosmoselaevad vaatasid alati iseäraliku pilguga.

Nad pidasid hetke aru, kas on ikka hea mõte jätta laev maha avatud uksega, kuid leidsid siis, et nagunii sealt midagi varastada pole, ja astusid rõõmsalt eemal helendava neoonsildi “Joogi_oht” poole. Salamisi lootsid mõlemad, et kui nad tagasi tulevad, on Pegasus läinud. Käinud paarkümmend sammu ja enda ümber ringi vaadanud, pani Merf tähele, et ka teised sealsed kosmosõidukid polnud teab mis heas seisus. Tegelikult pidi ta endale vastumeelselt tunnistama, et need nägid välja veelgi halvemad kui tema enda kakssada nelikümmend kuldjüaani maksnud laevalogu. Ainult eespool, kõrtsile õige lähedal seisis üks uhkelt särav valge kosmolimusiin. Väike kõrts oma tohutu suure parkimisplatsiga asus keset eimidagit. Nende kahe objekti ümber laiutas kilomeetrite kaupa ainult tühjus – vaid rauamaagirikkad künkad ja punane muld. Merf vahetas Zergioga pilgu, lükkas kõrtsini jõudes ukse jalaga lahti ja astus hoogsalt sisse. Võõrastes kohtades talitas ta alati nõnda, sest arvas ekslikult, et see paneb tema positsiooni kohe paika ja keegi ei julge temaga enam tüli norima hakata. Ruumist kostis muusikat ja kui nad sisse astusid, märkaski Merf nurgas üht kulunud plaadimasinat. Kõrts oli rahvast täis, seal suitsetati kõige veidramaid aineid ja paistis, et joodi kõige kummalisemaid destillaate. Silmanähtavalt tundis Zergio end kohe nagu kodus ja kuigi Merf kartis, et selline paradiislik paik võib nende retke mitmenädalase augu tekitada, arvas ka tema, et see urgas on päris võluv. Sugugi meeldiv ei olnud aga tõsiasi, et nende sisenedes, täpsemalt neid märgates kogu seltskond järsku vaikis.

Nagu filmis, mõtles Merf närviliselt, samas kui Zergio laialt naeratas ja tervituseks teistele käega lehvitas. Ehkki ta seda ise ei teadnud, tegi ta seda nagu Briti kuninganna palju aastasadu
tagasi. Ükski naeratus aga ei mõjunud ja olukord kippus vägisi piinlikuks minema. Merf märkas, et vaikinud on ka plaadimasin, veelgi enam – see vaatab teda õige kahtlustava pilguga. Merfile turgatas pähe, et ta pole veel kunagi näinud plaadimasinat, mis oskaks vaadata, eriti veel kahtlustavalt. Ta heitis pilgu enda ümber ja vaatas kõrtsis olijate seas ringi. Enda imestuseks pani ta tähele, et humanoidseid eluvorme oli küllaltki vähe. Ta loendas nad kõik kokku ja sai tulemuseks täpselt nulli. Mitte ühtegi. Mitte ainumastki humanoidi. Veelgi enam – kogu seltskond näis olevat mehaaniline. Peale kahtlustava pilguga plaadimasina võis saalist leida veel rahulikult piibust põlevat plastmassipuru popsiva vana radiaatori, kaks käesurumise segamise tõttu pooleli jätnud kasiinoautomaati “ühekäeline piraat”, mõned kurjakuulutava välimusega röstrid ja veel terve rodu pimedamates nurkades raskemini identifitseeritavaid kodumasinaid ning hulgaliselt erinevas mõõdus ja kujuga droide. Merf köhatas kurgu puhtaks ja sõnas nii tavalise häälega kui suutis:
“Terekest, poisid!”
Isegi tema pidi tunnistama, et tavalisest häälest oli see peenikesel katkeval häälel öeldud lause küllaltki kaugel. Tervitusele ta vastust ei saanud, kuid aegamisi pöörasid kõik enda kohtadele tagasi ja jätkasid oma asjadega tegelemist, ehkki Merf tundis endal jätkuvalt mitme roboti uudishimulikku pilku.
Nad otsisid endale kõige vabama laua, lükkasid välimuse järgi sinna juba aastate eest kokku varisenud roostes roboti pingilt kaugemale, nii et see piinlikkust tekitavalt valju kolinaga maha pudenes, ning andsid ettekandjale märku, et see neilt tellimust võtma tuleks. Teenindaja oli kena androidineiu, tal oli vaatevälja laiendamiseks kaheksa võluvat silma, iga 45 kraadi kohta üks, neli külge ehitatud kandikut ja kuus kätt.

“Mida härradele?”
“Ma paluks ühe sibulatega röstitud lambakintsu, seest mitte päris läbi küpsetatud, kausitäie läätsesuppi, musta leiba ja pudel jääkülma õlut,” tellis Merf nii loomulikult ja ühegi sõna järel mõtlemata, nagu võib tellida vaid inimene, kes on sellisest einest juba väga ammu unistanud ja selle käigus oma tellimuse iga silbi hästi läbi harjutanud.
“Mulle palun kaks juustuburgerit, kann jääkülma õlut, suur pudel ioonsiidrit ja … üks tee,” lisas Zergio. Teenindusdroid tõmbas põlletaskust paberitüki, uuris seda veidi ja ütles siis, et peab härrasid kurvastama, sest mõned asjad nende menüüs üldse puuduvad.
“Mida teil siis ei ole?” küsis Merf.
“Meil ei ole lambakintsu, suppi, leiba, õlut, juustuburgerit ega ioonsiidrit,” vastas droid, ise samal ajal põlletaskust võetud menüüd mööda sõrmega libistades ja seda püüdlikult uurides.
Merf ja Zergio olid löödud. Mõlemad igatsesid maitsvat kõhutäit ja jahutavaid jooke ning tundsid nüüd, et neid on ilma jäetud millestki, mis õigusega neile kuulub. Midagi polnud aga teha, tuli leppida sellega, mida pakuti.
“Oh jah, võtame siis kaks teed,” ütles Merf lõpuks ja toetas pea väsinult, summutatud kolksatusega metall-lauale.
“Vabandust, aga teed ka ei ole,” teatas droidi mahe hääl.
Merf tõstis uuesti pea ja vaatas imestunult teenindaja poole.
“Aga mida teil siis üldse on?” küsis Zergio.
Droid ajas sõrmega sedelil järge ja teatas: “Meil on õli.”
“Õli? Ja mida veel?”
“Õli. Lihtsalt õli. Muud ei olegi. Muud pole kunagi küsitud.”
Merf ja Zergio vaatasid ruumis ringi ja mõistsid, et midagi muud eeldada oligi puhas naiivsus. Nemad olid siin praegu ainsad lihast ja luust eluvormid ning otsustades selle järgi, kui suur imestus nende saabumist saatis, polnud nendesarnased siinkandis just ülearu sagedased külalised. Arvestades kogu senist kogemust sel planeedil, tegi Merf mõtteis linnukese kasti, mille kõrvale oli kirjutatud “Siia hädaorgu ma enam iial tagasi ei tule”.
“Me veel mõtleme, ei oska kohe otsustada,” teatas siis Merf, et teenindajast lahti saada, ning see vuraski minema.

“Mis pagana peldik see selline on? Ei ole süüa, ei ole juua, ja kui nüüd meie liiklusvahend ka tuuri on pandud – mida ma enam üldse imeks ei paneks, sest siin näib pooltel tüüpidel paari varuosa vaja olevat –, ei saa me siit enam ka minema.”
Samas nägid nad uuesti enda poole vuramas teenindusdroidi, lai naeratus näol. “Vabandage, härrased, ma vist ütlesin ennist, et meil midagi peale õli ei olegi?” küsis ta.
“Jah, just nii te ütlesite! Aga ma saan teie naeratusest aru, et teil on häid uudiseid,” hüüdis Merf rõõmsa ärevusega. “Teil siiski on midagi veel, jah?”
“Just nii, härra. Just nüüdsama sain koka käest pragada, et ma menüüd ei tunne. No te saate ju aru, ma olen alles uus, kõigest 18 aastat siin töötanud. Ning tõesti, ega keegi pole muud tahtnud ka.”
“Jah-jah, kõik on andeks antud, ütle nüüd ainult, millega meid kostitada saad! Mida siis veel pakute kaugelt tulnud kosmoseränduritele?” rõõmustas ka Zergio, matsutas suud ja hõõrus
käsi kokku. Merf vaatas talle otsa, sest polnud veel Zergiot nii teatraalselt rääkimas kuulnud.
“Elektrit,” teatas droid nii rõõmsa naeratusega, nagu teatanuks ta, et Merf ja Zergio on viieks aastaks tulumaksust vabastatud.
“Elektrit?” kordasid Merf ja Zergio pettunult nagu ühest suust ja kirtsutasid mõistmatuses nina.
“Oi, kas härrastele elekter ka ei maitse? Ma tõesti ei tea, nii peene maitsega härraseid ei ole meie juures küll käinud. Ei sobi õli ega meki elekter …” sõnas teenindusdroid veidi haavunult
ja vuras uuesti minema. Seejuures märkas Merf pahameelega, et üks võileivagrill keerutas juhtmega oma oimukohas ja näitas sellega siis Merfi ja Zergio peale, misjärel kogu tema laudkond
naerma puhkes.
“Noh, oleks võinud ka hullemini minna,” arvas Merf, et sõbra tuju üleval hoida, aga ausalt öeldes ei tulnud talle pähe, kuidas see võimalik olnuks. Nad on läbiroostetanud kosmoselaevaga, mille puhul pole kindel, et see enam alles on, või kui on, siis kas see lendu suudab tõusta, keset metalset robotiteplaneeti, kus ainsaks toiduks paistab olevat elekter ja ainsaks joogiks õli. Pealegi ei saanud öelda, et ka seltskond oleks neid ülearu palavalt tervitanud ja neid kohe enda lauda lunida proovinud.

“Hei, teie seal,” hüüdis baarmen oma leti tagant. “Kui ei telli, siis ei istu!”
Merf hakkas juba püsti tõusma, aga Zergio ütles, et see siin on küll hull, aga veel hullem oleks istuda selles kopitanud laevas, kus nad juba mitu kuud järjest on mööda saatnud. Igasugune
vaheldus on praegu väärt, et seda ära kasutada.
“Kaks väikest õli,” hüüdis ta baarmenile ning osutas sõrmega enda ja Merfi peale. Kogu kõrts möirgas naerda ja paistis, et nende arvamus reisimeestest oli täpselt samasugune nagu tellimus. Zergio tegi grimassi, istus uuesti maha ja vaatas, kuidas tuttav droidineiu taas nende poole vuristab, kandikutel kaks viieliitrist õlikanistrit ja kaks kõrt. Merf ja Zergio lasid õlikannud enda ette asetada, droidil neisse sõrmega augud puurida ja kõrred sisse pista ning maksid kohe ära, et hiljem kõrtsmikuni läbi robotilasu teed rajama või, veel hullem, jootraha jätma ei peaks. Merfi mõtted olid millegi kauge juures, Zergio tõmbas aga ühe kanistri endale hajameelselt lähemale ja imes kõrrega suhu väikse koguse õli.
“Kuidas on?” küsis Merf.
“Täissünteetiline,” vastas Zergio läkastades ja lakkus vastikust maitsest lahti saamiseks oma varrukat. Sealt leidsid tema keele paarkümmend alles olevat maitsenäsa aga midagi veelgi ebameeldivamat ja edasi püüdis ta suud puhastada salamisi maha sülitades.